Ülitsivilisatsiooniteoorial on „Maailmatajus“ tegelikult kaks rolli. See tähendab seda, et seda on võimalik käsitleda kahte erinevat moodi. Esiteks on ülitsivilisatsiooniteooria teadusfilosoofiline „ennustus“ või nägemus sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase ehk kuhu viib lõpuks inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt tööstusrevolutsiooni. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette olevana ehk religiooni(teooria)st lahus. Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib ülitsivilisatsiooniteooriat ehk ÜTT-d käsitleda ( s.t. seostada ) religiooniteooriaga, olles selle üheks põhialuseks. Näiteks võivad maavälised tsivilisatsioonivormid esinedagi sellistena nagu on kirjeldatud ÜTT-s. Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja Jumala Paradiisi elu vahel. Samuti on inimese üheks elu eesmärgiks planeedil Maa saada tagasi Jumala osadusse ehk elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt tuleneb tulnukate tegevusest planeet Maal, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada Universumis ülitsivilisatsiooni elukorraldust. Sõltuvalt eesmärgist jaguneb ülitsivilisatsiooniteooria kahe erineva käsitluse tõttu see kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks. Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks: inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata ja tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur. Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks aluseks. Nende kahe osaga tutvume järgnevalt lähemalt.