Elus püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud „töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes ) puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse füüsilise keha omadustest. Isegi teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist võimalust luua. Inimene on muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi inimene selleks ise muutuma vastavalt loodusele. Eksisteerides aga ainult elektromagnetväljana ei ole enam vaja neist kumbagi. Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud. Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga rikkumisena. Selline pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba 19. sajandil, kuid tegelikult on see inimeste seas lihtsalt oma kuju muutunud. Näiteks enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse tööd raha teenimise eesmärgil. Suurem osa arenenud ühiskonnas käiakse palgatööl viis päeva nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast peab inimene tegelema ühiskasuliku tööga, et ennast kuidagi ära elatada.
Pika aja jooksul on inimühiskonnast välja kujunenud tööühiskond. Kui aga mingil põhjusel tööd ei tehta või tööd ei leidu, siis ei saa ka vastavat tasu ja elukvaliteet selle arvelt ka langeb. Kõikjal on välja kujunenud olukord, kus inimesed elavad ainult selleks, et teha tööd ja teenida oma riiki. Üsna sageli osutub riigieelarve heaolu palju olulisemaks kui üksikinimese oma. Riigi majanduse elavdamine on kujunenud üksikinimese heaolust olulisemaks. Väga suur osa inimeste materiaalsest sissetulekust läheb just maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on inimühiskonnas esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab tänapäeval märkimisväärne osa kogu Maa tsivilisatsiooni elanikkonnast. Ainuüksi tänapäeva Venemaal elab umbes 30% rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale. Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest. Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate ) avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi ( täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur. Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus.
See puudus seisneb selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid, suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema. Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või vegetatiivselt. Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest. See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus. Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks” ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”.